Keha ei saa piisavalt toitaineid, kui igapäevane toidumenüü ei ole tasakaalus. Toitumine muutub eriti keeruliseks, kui inimesel on probleeme ainevahetusega või ta peab järgima teatud eridieeti.
Termin „diabetes mellitus“ tähistab süsivesikute ainevahetuse kroonilist haigust, mida põhjustab insuliinipuudus või vähenenud insuliinitundlikkus. Selle ainevahetushaiguse tulemus on vere suurenenud glükoosisisaldus. Ravimata kujul võib see põhjustada tüsistusi, näiteks veresoonkonna muutusi ja isegi nägemiskaotust. Ägedate komplikatsioonide näitena võib esile tuua hüpoglükeemilise šoki. Seda haigust nimetatakse tavaliselt diabeediks, mille tuntumad vormid on 1. tüüpi diabeet ja 2. tüüpi diabeet.
1. tüüpi diabeet esineb tavaliselt alla 20-aastaste noorte seas; tänapäeval liigitatakse seda autoimmuunhaiguseks, kusjuures insuliit koos sellele järgneva beetarakkude hävitamisega kujuneb vastava geneetilise eelsoodumuse põhjal, mida mõjutavad paljud eri tegurid.
Selle seisundi all kannatab umbes 10% diabeetikutest.
2. tüüpi diabeet saab üldiselt alguse kõrgemas eas; tegemist on insuliiniresistentsusega, mis mõjutab eelkõige maksa ja skeletilihaseid ning häirib saarerakkude talitlust. Seda seisundit põhjustavat rasvumist või istuvat eluviisi peetakse 2. tüüpi diabeedi ilmnemise peamisteks teguriteks.
Seda seisundit põeb umbes 90% diabeetikutest.
Ravimata diabeedi sümptomite alla kuuluvad väsimus, kurnatus, vähenenud jõudlus, kaalulangus, nägemishäired ja hüpoglükeemia koos näljatunde, külma higi, südamepekslemise ehk tahhükardia, lihaskrampide, iivelduse ja oksendamisega. Diagnoosi ja ravi saamiseks tuleb pöörduda arsti poole. Protsessi käigus mõõdetakse ja analüüsitakse eri väärtusi, näiteks vere glükoositaset ja uriini sisaldust.
Arst määrab kindlaks ravi, teavitab patsienti diabeedist ja koostab vastava toitumiskava. Diabeedi riskitegureid õnnestub üldiselt vähendada vaid meditsiini abiga. Tavapäraselt tuleb patsiendil saavutada stabiilne ainevahetuse seisund.