Mine otse sisule

Diabeetikud

Tutvuge meie toodetega, mille toitainete koostis on kohandatud diabeetikute eritoitumisvajadustele.

Diabetes mellitus (diabeet)

Mõiste „diabetes mellitus“ tähistab süsivesikute ainevahetuse kroonilist häiret, mille põhjuseks on insuliinipuudus või vähenenud insuliinitundlikkus. Selle ainevahetushaiguse tagajärjeks on kõrgenenud veresuhkru tase (hüperglükeemia), mis ravimata jätmisel võib põhjustada sekundaarseid haigusi, nagu veresoonte muutused ja isegi pimedaksjäämine. Ägedateks tüsistusteks on näiteks hüpoglükeemiline šokk, mis võib olla eluohtlik.

Seda haigust nimetatakse tavaliselt diabeediks. Diabeeti on mitut tüüpi, millest kõige levinumad ja tuntumad on 1. tüüpi diabeet ja 2. tüüpi diabeet.

Kõige levinumad vormid: 1. tüüpi diabeet ja 2. tüüpi diabeet

1. tüüpi diabeet esineb peamiselt alla 20-aastastel noortel. 1. tüüpi diabeet on autoimmuunhaigus, mille puhul immuunsüsteem põhjustab põrna insuliini tootvate rakkude, nn beetarakkude põletiku, mis viib nende hävimiseni ja organismi võimetuseni ise insuliini toota. Seetõttu on 1. tüüpi diabeetikud insuliinisõltuvad ja peavad regulaarselt süstima insuliini. 1. tüüpi diabeedi tekke põhjuseks on enamasti geneetilise eelsoodumuse ja muude tegurite koostoime. See diabeedi vorm esineb 10% diabeetikutest.

2. tüüpi diabeet algab tavaliselt vanemas eas ja selle tunnuseks on insuliiniresistentsuse järkjärguline suurenemine: keha toodab endiselt insuliini, kuid kuded, nagu lihased, ja organid, nagu maks, ei suuda enam insuliinile reageerida. See omakorda põhjustab glükoosi kogunemist vereringes, mida tuntakse hüperglükeemiana. Hilisemates staadiumides võib 2. tüüpi diabeetikute puhul esineda ka insuliini sünteesi häireid, mis muudab nad de facto insuliinsõltuvaks. 2. tüüpi diabeedi tekke peamised riskitegurid on ülekaalulisus ja liikumatu eluviis, kuigi rolli võivad mängida ka geneetilised tegurid. Umbes 90% diabeetikutest põeb seda haigust. 2. tüüpi diabeet on maailmas kõige levinum ainevahetushaigus ja on mitmes riigis juba peamine surma põhjus.

Diabeedi sümptomid
Diabeedi klassikalised sümptomid on polüdipsia (ülemäärane janu), polüuuria (ülemäärane urineerimine), väsimus, kurnatus, töövõime langus, kehakaalu langus, nägemishäired, näljatundega kaasnev hüpoglükeemia, külm higi ja tahhükardia (kiire südametegevus), lihaskrambid, iiveldus ja oksendamine. Ägedad tüsistused on hüpoglükeemiline šokk, diabeetiline ketoatsidoos ja hüperglükeemiline kooma.
 
1. tüüpi diabeedi korral esinevad tavaliselt klassikalised sümptomid ja haigus algab peaaegu alati diabeetilise ketoatsidoosiga.
 
2. tüüpi diabeet algab aga järk-järgult ja klassikalised sümptomid puuduvad sageli. Diabeedi tüsistused on peamiselt tingitud veresoonte muutustest (mikro- ja makroangiopaatia), mille raskusaste sõltub sellest, kui kaua diabeet avastamata jäi, ainevahetuse kontrolli kvaliteedist ja kaasuvate haigustest. 2. tüüpi diabeet diagnoositakse sageli mitu aastat pärast haiguse algust, mis selgitab, miks selle koormus on nii suur. Kõige levinumad tüsistused on: diabeetiline retinopaatia, mis võib areneda pimeduseks, nefropaatia kuni neerupuudulikkuseni, neuropaatia, diabeetiline jala sündroom ja kardiovaskulaarsed tüsistused.

Diabeedi diagnoosimine ja ravi
Diagnoosimeetodid on nii 1. kui ka 2. tüüpi diabeedi puhul samad. Kuna 1. tüüpi diabeedi sümptomid on aga sageli selged ja ilmnevad äkitselt, viib see veresuhkru taseme varajase kontrollimiseni. 2. tüüpi diabeet võib aga avastada sõelumisjuhiste alusel, mis nõuavad diabeedi tekke kõrgendatud riskiga inimrühmade testimist. Nende hulka kuuluvad üle 35-aastased inimesed, kelle kehakaalunäitaja (BMI) on normist kõrgem, kellel on kõrge kolesteroolitase, kes elavad liikumisvaest eluviisi või kelle pereliikmetel on diabeet.

Kõige sagedamini kasutatavad diagnostilised vahendid on veresuhkru ja uriinisuhkru mõõtmine juhuslikult ja tühja kõhuga, glükoosileeritud hemoglobiini (HbA1c, mis annab ülevaate viimase 2–3 kuu keskmisest veresuhkru tasemest) määramine, veres insuliini ja uriinis ketoonkehade mõõtmine ning suukaudne glükoosikoormustest.
 
Ravi hõlmab üldisi meetmeid, nagu patsiendi harimine, dieet, riskitegurite vähendamine, suukaudsed diabeediravimid (sulfonüüluuread, biguanidid, glükosidaasi inhibiitorid, guaar) ja parenteraalne insuliin, eriti 1. tüüpi diabeedi ja tüsistustega 2. tüüpi diabeedi korral.
 
Sekundaarsete haiguste ennetamiseks peaksid diabeetikud püüdma hoida oma ainevahetust võimalikult stabiilsena.